Autoriõigusseadustest praeguses ühiskonnas
Rick Falkvinge ja Christian Engström kirjutavad raamatus "The Case for Copyright Reform" sellest, kuidas praegused autoriõigusseadused on nii mitmeski mõttes ees ühiskonna arengul ning põhjustavad mitmeid takistusi nii tarbijale kui ka loojale/autorile. Eraldi tuuakse välja kuus autoriõiguste reformimise ettepanekut.
1. Moral Rights Unchanged
"Moraalsete õiguste mittemuutmine" seisneb selles, et autoril peaks säilima õigus olla äramärgitud enda loomingu eest. Sisuliselt tähendab see seda, et kellegil pole õigus võtta teise autori intellektuaalomandit ning seda enda nime all esitada. Minu jaoks on see üpris enesestmõistetav väärtus, millega nõustun täielikult, ning nagu ka raamatus välja tuuakse "Give credit where credit is due", peaks töö eest tunnustada saama selle autor.
2. Free Non-Commercial Sharing
Vaba mittekommertsiaalne õigus jagada intellektuaalomandit tähendab, et tavainimesel peaks olema õigus nautida ja jagada kultuuri niikaua kuni see ei ole kasu saamise eesmärgil. Tänapäevane seadusandlus seab aga liigseid piiranguid ning ei võimalda loometööl realiseerida oma tõelisi eesmärke: inspireerida, naudingut pakkuda, jne. Poliitikud ja kommertsmonopolid üritavad vaba jagamist piirata selleks, et mitte kasumist ilma jääda, kuid on ilmselge, et ajad on pidevas muutumises ning siiani tuntud tuluteenimise mudelid on jäämas minevikku. Minu vaade on, et loometegevus ei tohiks olla piiratud ning suurem osa tulust võiks minna autorile, mitte vahendajale. Vaba jagamine inspireerib ka teisi loomeinimesi ning võimaldab autoril saada suurema osa tulust.
3. 20 Years Of Commercial Monopoly
Praegune seadusandlus sätestab, et autoriõigused kestavad kuni on möödunud 70 aastat autori surmast. Raamatu autorid arvavad, et nii pikk ajavahemik piirab loomingu kasutusvõimalusi ning on liiga pikk kommertsiaalse kasu vaatepunktist. 70 aastat autori surmast on tõesti liiga pikk aeg ning ma ei näe, miks peaks järeltulevad põlved kellegi teise loomingust kasu saama - kuid olen seisukohal, et autoriõigused intellektuaalomandile võiksid siiski säilida autori surmani.
4. Registration After 5 Years
Antud punktiga väljendadakse seisukohta, et kommertsiaalse eksklusiivsuse säilitamiseks enda tööle peaks autor viie aasta jooksul registreerima enda andmed selliselt, et need oleks kättesaadavad avalikes andmebaasides. Sellega välditakse olukorda, kus eksisteerib massiliselt autoriõigustega kaitstud materjale, mida pole võimalik kasutada või jagada, sest puuduvad andmed nende autorite kohta. Mulle tundub üpriski loogiline ja vajalik, et autor ise oma omandi eest vastutab ning teeb kindlaks, et see tema nime ja andmetega on seotud. Pigem paneb imestama, et sellist seadust veel olemas pole...
5. Free Sampling
Praegused autoriõiguste seadused ei võimalda osasid teiste teostest enda loomes kasutada, olgugi, et muudetud või osalisel kujul. See seab jällegi tõsiseid piiranguid teiste loomeinimeste tööle (eriti arvestades eelmisi punkte, kus mõne intellektuaalomandi õigused on tähtajatud või kestavad +70 aastat autori surmast), ning vähendab autoritele kättesaadavate vahendite hulka. Olen isegi selle probleemiga silmitsi seisnud mitmel korral, kui muusikuna tegelesin, ning võin kinnitada, et see on kohati päris peavalu. Enda versioonide loomine olemasolevatest lugudest on lubatud, aga sellest teenida pole võimalik... Võib tunduda, et oleks ebaõiglane lubada kellegi teise loomingult tulu teenida, kuid minu seisukoht on, et kui säilitada kohustus viidata originaalautorile, kuid võimaldada kellegil teisel oma versiooni kommertskasutus, siis oleks sellest kasu mõlemale osapoolele - teine suurendab ju ka esimese levikut. Loomulikult soodustab see ka loometegevust üldisemalt.
6. A Ban on DRM ("Digital Rights/Restrictions Management")
DRM viitab piirangutele, mida kehtestatakse tarbijate võimaluste piiramiseks kaitstud tööde kasutamiseks, isegi kui selleks legaalselt on õigus olemas. See tähendab, et põhimõtteliselt pole autoriõiguste seadusandlusel mõtet kui monopoolsed kommertsasutused võivad endiselt ise oma reegleid kehtestada. Autoriõigusseadused peaksid olema universaalsed ning mitte kergesti manipuleeritavad.
Suund, kuhu autoriõiguste seadusandlus on liikumas, on ohtlikult üksikisikute privaatsust ohustamas. Kontroll, mis oleks vajalik praeguste seaduste täitmise kehtestamiseks tungib sellisele tasandile, kus tuleks läbi vaadata kõik (digitaalne) sisu, sealhulgas ka privaatsed andmed. See on aga absurd, nii privaatsuse kui ka selleks vajalike ressursside poole pealt. Kokkuvõtlikult ütleksin, et tegemist on silmaringi avardava ning huvitava lugemisega, mida soojalt soovitan kõigile, eriti aga loomeinimestele, keda autoriõigused otseselt puudutavad.
Allikad:
Rick Falkvinge, Christian Engström "The Case for Copyright Reform"
1. Moral Rights Unchanged
"Moraalsete õiguste mittemuutmine" seisneb selles, et autoril peaks säilima õigus olla äramärgitud enda loomingu eest. Sisuliselt tähendab see seda, et kellegil pole õigus võtta teise autori intellektuaalomandit ning seda enda nime all esitada. Minu jaoks on see üpris enesestmõistetav väärtus, millega nõustun täielikult, ning nagu ka raamatus välja tuuakse "Give credit where credit is due", peaks töö eest tunnustada saama selle autor.
2. Free Non-Commercial Sharing
Vaba mittekommertsiaalne õigus jagada intellektuaalomandit tähendab, et tavainimesel peaks olema õigus nautida ja jagada kultuuri niikaua kuni see ei ole kasu saamise eesmärgil. Tänapäevane seadusandlus seab aga liigseid piiranguid ning ei võimalda loometööl realiseerida oma tõelisi eesmärke: inspireerida, naudingut pakkuda, jne. Poliitikud ja kommertsmonopolid üritavad vaba jagamist piirata selleks, et mitte kasumist ilma jääda, kuid on ilmselge, et ajad on pidevas muutumises ning siiani tuntud tuluteenimise mudelid on jäämas minevikku. Minu vaade on, et loometegevus ei tohiks olla piiratud ning suurem osa tulust võiks minna autorile, mitte vahendajale. Vaba jagamine inspireerib ka teisi loomeinimesi ning võimaldab autoril saada suurema osa tulust.
3. 20 Years Of Commercial Monopoly
Praegune seadusandlus sätestab, et autoriõigused kestavad kuni on möödunud 70 aastat autori surmast. Raamatu autorid arvavad, et nii pikk ajavahemik piirab loomingu kasutusvõimalusi ning on liiga pikk kommertsiaalse kasu vaatepunktist. 70 aastat autori surmast on tõesti liiga pikk aeg ning ma ei näe, miks peaks järeltulevad põlved kellegi teise loomingust kasu saama - kuid olen seisukohal, et autoriõigused intellektuaalomandile võiksid siiski säilida autori surmani.
4. Registration After 5 Years
Antud punktiga väljendadakse seisukohta, et kommertsiaalse eksklusiivsuse säilitamiseks enda tööle peaks autor viie aasta jooksul registreerima enda andmed selliselt, et need oleks kättesaadavad avalikes andmebaasides. Sellega välditakse olukorda, kus eksisteerib massiliselt autoriõigustega kaitstud materjale, mida pole võimalik kasutada või jagada, sest puuduvad andmed nende autorite kohta. Mulle tundub üpriski loogiline ja vajalik, et autor ise oma omandi eest vastutab ning teeb kindlaks, et see tema nime ja andmetega on seotud. Pigem paneb imestama, et sellist seadust veel olemas pole...
5. Free Sampling
Praegused autoriõiguste seadused ei võimalda osasid teiste teostest enda loomes kasutada, olgugi, et muudetud või osalisel kujul. See seab jällegi tõsiseid piiranguid teiste loomeinimeste tööle (eriti arvestades eelmisi punkte, kus mõne intellektuaalomandi õigused on tähtajatud või kestavad +70 aastat autori surmast), ning vähendab autoritele kättesaadavate vahendite hulka. Olen isegi selle probleemiga silmitsi seisnud mitmel korral, kui muusikuna tegelesin, ning võin kinnitada, et see on kohati päris peavalu. Enda versioonide loomine olemasolevatest lugudest on lubatud, aga sellest teenida pole võimalik... Võib tunduda, et oleks ebaõiglane lubada kellegi teise loomingult tulu teenida, kuid minu seisukoht on, et kui säilitada kohustus viidata originaalautorile, kuid võimaldada kellegil teisel oma versiooni kommertskasutus, siis oleks sellest kasu mõlemale osapoolele - teine suurendab ju ka esimese levikut. Loomulikult soodustab see ka loometegevust üldisemalt.
6. A Ban on DRM ("Digital Rights/Restrictions Management")
DRM viitab piirangutele, mida kehtestatakse tarbijate võimaluste piiramiseks kaitstud tööde kasutamiseks, isegi kui selleks legaalselt on õigus olemas. See tähendab, et põhimõtteliselt pole autoriõiguste seadusandlusel mõtet kui monopoolsed kommertsasutused võivad endiselt ise oma reegleid kehtestada. Autoriõigusseadused peaksid olema universaalsed ning mitte kergesti manipuleeritavad.
Suund, kuhu autoriõiguste seadusandlus on liikumas, on ohtlikult üksikisikute privaatsust ohustamas. Kontroll, mis oleks vajalik praeguste seaduste täitmise kehtestamiseks tungib sellisele tasandile, kus tuleks läbi vaadata kõik (digitaalne) sisu, sealhulgas ka privaatsed andmed. See on aga absurd, nii privaatsuse kui ka selleks vajalike ressursside poole pealt. Kokkuvõtlikult ütleksin, et tegemist on silmaringi avardava ning huvitava lugemisega, mida soojalt soovitan kõigile, eriti aga loomeinimestele, keda autoriõigused otseselt puudutavad.
Allikad:
Rick Falkvinge, Christian Engström "The Case for Copyright Reform"
Comments
Post a Comment