Netiketist ja inimlikkuse säilitamisest võrgus
Virginia Shea on raamatus "Netiquette"
formuleerinud 10 põhimõtet, mida netikasutajad võiks jälgida:
1.
Ole inimene (Remember the human).
2.
Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus (Adhere to the same
standards of behavior online that you follow in real life).
3.
Tea, kus sa oled (Know where you are in cyberspace).
4.
Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust (Respect other people's
time and bandwidth).
5.
Näe võrgus hea välja (Make yourself look good online).
6.
Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge).
7.
Aita piirata sõimusõdu (Help keep flame wars under control).
8.
Austa teiste inimeste privaatsust (Respect other people's privacy).
9.
Ära kuritarvita oma võimu (Don't abuse your power).
10. Andesta teistele
nende eksimused (Be forgiving of other people's mistakes).
Kuigi Interneti roll ühiskonnas nimetatud raamatu
kirjutamise ajal oli oluliselt väiksem kui praegu, on need samad väärtused
endiselt asjakohased ning olulised. Kuna mulle tundub, et antud
põhimõtted kattuvad suures osas, ning esimene neist, "ole inimene" on
üldistatud variant ülejäänud üheksast, käsitlen neid põhimõtteid ühtse tervikuna.
Viimaste aastatega on inimeste teadlikkus Interneti privaatsusest (või
selle puudumisest) kasvanud ning selle tõttu on vähenenud ka päris hullude
sõimupostituste osakaal - ma saan seda küll ainult Eesti kohta väita ning
sellise näilisuse põhjuseks võib olla ka see, et ma ise ei satu sellistesse
kohtadesse Internetis, kus inimesed niiviisi käituvad. Interneti
leviku algusaegadel ei tajutud, et informatsioon on kusagile salvestatud ning
hiljem on võimalik selle autorit tuvastada. Loomulikult tundus hea mõttena
ennast välja elada ning teha, mis pähe tuleb - inimestele meeldib piire
katsetada. Tänapäevase teadlikkuse suurenemise juures (arvestades ka seda, et
informatsioon on suure väärtusega tänapäeval ning kõike üritatakse salvestada
ning analüütiliselt uurida) on enda mõtlematu väljaelamine aga vähenenud.
Tekib aga küsimus, et kui inimestele on teada, et nende informatsiooni
salvestatakse ja on võimalik nende isikuga seostada, siis miks ikkagi
kuritarvitatakse võrguruumi võimalusi? Tundub, et tegemist on üleüldise
hoolimatusega ning kuigi teadmised on olemas, on raske tajuda, et ekraani taga
on teised inimesed, kellel on samuti tunded (video sellest, kui lihtne on inimlikkust unustada: https://youtu.be/_b5Xhgnd4lk). Viga on selles, et väärtused pole
interneti arenguga võrdväärsel kiirusel muutunud, ning võrgutegevused soodustavad instant
rewardi, tagajärgedega mittearvestamist ning sellest tulenevat üleüldist
ükskõiksust. Foorumites abiotsivad inimesed võivad otsida ainult tähelepanu, kuid
võivad ka vajada nõu, kuidas enda emotsioonidega toime tulla. Kuigi leidub
alati inimesi, kes enda negatiivsust teiste peal välja elavad, loodan ma siiski, et
ajapikku nende osakaal väheneb, ning inimesed muutuvad empaatilisemaks ka
võrgus.
Viited:
Comments
Post a Comment